воскресенье, 30 апреля 2017 г.

Читаем Пушкина на разных языках


"В волшебной пушкинской стране..."
Международная акция "Живой Пушкин"
(на эстонском языке)

 

Сказка о мёртвой царевне и семи богатырях (отрывок). Илья Манжиков.
Ещё дуют холодные ветры. Арина Манжикова.

  ***
Merel loksub lainekene
merel liigub laevukene
tuul see laineid kaisutab,
purjesidki paisutab.
Tõuseb torme vetevallast,
hakkab paistma saare kallast,
kajab randumissignaal –
kahurite mürin maal.
Purjek randub, köidab trossi,
meeskond palutakse lossi.


***
Veel puhuvad jahedad tuuled
veel kannavad hommikud halla
Said lagedaks sulanud nõlva
vaevalt ilmuda varased lilled
kui vahasest võluderiigist
meelõhnasest kärgede kambrist
maad kuulama mesilind lendas,
läks otsima varaseid lilli,
et kuulda, kui kaugel on kevad,
kas varsti näeb külalist kallist,
kas varsti kõik aasad on haljad,
kas käharail kaskedel varsti
lahti puhkevad vaigused lehed,
lõhnav toomingas õitsema hakkab.


 

Предчувствие (отрывок). Дмитрий Борисов.
Сказка о царе Салтане (отрывок). Сергей Манжиков.

Предчувствие / Eelaimus
Jälle pilvi koondub taevas,
ümber valgus väheneb,
süda piinleb hirmuvaevas,
jälle häda läheneb.
Ons mul veel, kui maru puhkeks,
jõudu seista võitlusreas,
jääda visaks, kindlaks, uhkeks,
nagu ükskord noores eas?

Torme täis on olnud elu,
loid nüüd hing on tormi eel:
ehk ma veelgi leian peiu,
sadamasse jõuan veel?
Aga aimus lasub hingel:
ees on jumalagajätt.
Viimast korda veel,
mu ingel, tõttan suruma su kätt.
Tõlkinud August Sang

 ***
Linn on saarel, kaubahoovid,
lossid, kloostrid, kõik, mis soovid. 
Kuuse all, mis lossi ees,       
puht kristallist maja sees     
elab orav, naljahammas,      
nõnda taltsas nagu lammas. 
Suus on pähkel oraval,
ise laulab soravalt       
vene rahvalaulu uljast.
Pähklikoored puha kullast,
pähkli sees smaragdist tuum.


К морю (отрывок). Лиина Сурина.

Merele / К морю.
Nüüd lahkun, meri, sinu vallast!
Mu ees veel viimast korda nii
lööd sinilaineid vastu kallast
ja hiilgad, võimukas ja prii.
Su hääl jääb mulle meelde üha
kui sõbra valuline hüüd –
su kaebelaul, su tume müha
mind viimast korda kutsub nüüd.
Mu vaba vetevald! Nii tihti
siin rändasin ma rannateel
ja sõnatult üht salasihti
siis hellitas mu nukker meel.
Mis kõnet sügavusest kaikus!
Mind võlusid su vihahood,
umbhäälsed kohisevad vood,
su tujukus ja tuulevaikus.
Vaest kalapaati vaiksel veel
sa hällitad ja hingad vaevu.
Seal virgubki su murdjameel
ja kuristikku kisub laevu
su mänglev-metsik veteneel.
Tõlkinud Betti Alver


Комментариев нет:

Отправить комментарий